Otse põhisisu juurde

Teine film (" The Taking of Deborah Logan ")

The Taking of Deborah Logan.png


 "The Taking of Deborah Logan"


    Teiseks filmiks, mis ma vaatasin oli 2014. aasta õudusfilm nimega "The Taking of Deborah Logan" ehk eesti keeles "Deborah Logani võtmine". Filmi režissööriks oli Adam Robitel. 




    Mia, Gavin ja Luis olid meeskond õpilasi, kes soovisid luua dokumentaalfilmi Deborahist, eakast naisest, kellel oli Alzheimeri tõbi. Deborah oli vastumeelne filmimisele, kuid nõustus projektiga pärast seda, kui tütar Sarah tuletas talle meelde, et neil oli raha vaja, et majast mitte ilma jääda. Filmivõtete ajal rääkisid Sarah ja Deborahi varasematest aastatest, kui Deborah töötas otsakorral oma enda automaatvastaja ärikeskuse operaatorina. Kui võttegrupp filmis tema igapäevaelu, hakkas Deborah käituma järjest veidramalt. Tema isiklik arst dr Nazir väitis, et Alzheimeri tõve agressiivse vormiga inimese jaoks oli see väga normaalne. Asjad muutusid pingelisemaks pärast seda, kui Luis ja Gavin salvestasid heli Deborahi kõnelemisest prantsuse keeles. Ta rääkis madudest ja ohverdamisest. Deborah käitumine muutus nii äärmuslikuks, et ta sattus haiglasse enda turvalisuse huvides. Sarah, Mia ja Luis avastasid, et Deborah oli üritanud röövida noort vähihaiget Carat, keda ta oli varem üritanud ära võtta aga ta ebaõnnestus uuesti. Filmis tuli välja, et Deborahi sees oli deemon, kellel oli vaja 5 last ohverdada, et saada surematuks. Deborahil õnnestus Cara röövida ja viia koopasse, kus pidi ohverdus toimuma. Mia, Gavin ja Luis suutsid Deborahi enne ohverdamist tappa. Deemonist lahti saamiseks, pidid nad laiba põletama ja seda nad ka tegid.





    Viimasel ajal pole ma üldse õudusfilme vaadanud, kuna kõik õudusfilmid mis ma näinud olen ei ole olnud kõige paremad. Vabal ajal käin ma päris tihti vaatamas youtube's filmide lühiklippe ja mulle jäi väga silma just seesama film. Soovitan seda filmi kõigile, kes tahavad tõsist hirmu, õudust, kartust tunda. Film ei muutunud mitte ükski kord igavaks, koguaeg toimus tegevus ja vahest oli selline tunne nagu ma oleksin ise olnud sündmuste keskel. Peale filmi vaatamist uurisin internetist sama režissööri poolt tehtud filme ja tuli välja, et ma olen vaadanud enamus neist juba ammu ära. Kõik tema poolt tehtud filmid meeldisid mulle väga. Oleksin soovinud ainult filmi jooksul saada rohkem teada deemonist, kes oli Deborahi sees. Kaameratöö oli korrektne ja hästi filmitud. Minu arust parimad õudusfilmid ongi tehtud aastast 2012 - 2015. Kokkuvõtteks võin öelda, et film ei valmistanud pettumust.
    

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kolmas film ( "Mina olin siin" )

  "Mina olin siin"      Kolmandaks filmiks, mis ma vaatasin oli 2008. aasta Eesti mängufilm nimega "Mina olin siin". Karm ja ehe lugu 1980ndatel sündinud põlvkonnast, kelle elukogemus on totaalselt teine kui nende vanematel ja nende valusaimatest probleemidest 21. sajandi hakul. Režissööriks on Rene Vilbre ja film on tehtud Sass Henno samanimelise romaani põhjal. Rohkem infot Raamatu ja Sass Henno kohta: https://www.minaolinsiin.ee/ https://www.youtube.com/watch?v=Q-IZPaOg_RQ Pärast ema surma elab 17-aastane eliitkooli õpilane Rass oma tüdruku Säde juures. Isa on talle võõraks jäänud, kuid poolvend Mõssaga on nad head semud. Rassil on kindel soov kool lõpetada ja arstiks õppida, ent iseseisev elu nõuab raha ja seda hangib poiss valgustkartval moel. Ühe ebaõnnestunud tööotsa tagajärjel saab ta partneri Talise autost romu ja loomulikult nõuab teine, et Rass auto kinni maksaks. Äsja vanglast vabanenud Olar pakub talle mahamüümiseks viisteist annust metamfetamiini ja Ra...

Kes ma üldse selline olen?

Hei!  Minu nimi on Sander, käin siis Põlva Gümnaasiumis 11.L klassis ja olen 17 aastane noormees. Olen ise pärit Põlvamaalt, Eoste külast. Midagi erilist minu juures polegi, olen  täiesti tavaline koolipoiss. Hinded on korras, elus läheb väga hästi. Minu lemmikuks vabaajategevuseks on filmide vaatamine. Kõige rohkem meeldivad mulle märuli- ja õudusfilmid. Järgmised 10 nädalat kirjutangi ma teile filmide sisu kohta enda arvamusi, kui vaja siis ka kritiseerin. Miks ma üldse teen blogi? Ausalt öeldes, ma ei oleks ise blogi tegema hakanudki. Mul on kohustus gümnaasiumis eesti keele kursuse ajal seda teha ja siin ma nüüd olengi. Üritan kirjutada kõik väga arusaadavalt ja selgelt. Alati ootan ma teie kommentaare. Tänu Netflixi olemasolule on mul filmide vaatamine lihtsustatud, sest sealt ma leian alati väga huvitavaid filme endale  vaatamiseks. Kokkuvõtteks võin teile siis öelda, et siia hakkab tulema väga huvitavate filmide analüüse. Loodan et naudite seda blogi ja jääge laine...