Otse põhisisu juurde

Kolmas film ( "Mina olin siin" )

 

"Mina olin siin"


    Kolmandaks filmiks, mis ma vaatasin oli 2008. aasta Eesti mängufilm nimega "Mina olin siin". Karm ja ehe lugu 1980ndatel sündinud põlvkonnast, kelle elukogemus on totaalselt teine kui nende vanematel ja nende valusaimatest probleemidest 21. sajandi hakul. Režissööriks on Rene Vilbre ja film on tehtud Sass Henno samanimelise romaani põhjal.


Rohkem infot Raamatu ja Sass Henno kohta:




Pärast ema surma elab 17-aastane eliitkooli õpilane Rass oma tüdruku Säde juures. Isa on talle võõraks jäänud, kuid poolvend Mõssaga on nad head semud. Rassil on kindel soov kool lõpetada ja arstiks õppida, ent iseseisev elu nõuab raha ja seda hangib poiss valgustkartval moel. Ühe ebaõnnestunud tööotsa tagajärjel saab ta partneri Talise autost romu ja loomulikult nõuab teine, et Rass auto kinni maksaks. Äsja vanglast vabanenud Olar pakub talle mahamüümiseks viisteist annust metamfetamiini ja Rass haarab võimalusest kohe kinni. Nädalaga on ta koos Mõssaga teeninud ennenägematu summa - ja tema suhe Sädega on tüdruku truudusetuse tõttu läbi. Peol Olari korteris kohtab ta Renitat, oma tutvuskonna kõige ilusamat tüdrukut. Pilves ja peaaegu pilditu, avaldab ta Renitale armastust ja lubab Olarile maha müüa ka järgmise partii. Päev hiljem saab poiss aru, et on sattunud liiga suurde mängu. Ta peab maffia peidikust ära tooma veerand miljonit maksva narkokoguse, vastasel korral ähvardab Olar vägivallaga Renita kallal. Näinud oma silmaga, mida Olar oma 13-aastase õe Hannaga tegi, annab poiss alla. Ent ta ei järgi saadud juhiseid täpselt, ja see käivitab halastamatu jahi, mille kõrval noorte pahateod on poisikeste mäng.



Valisin selle filmi sellepärast, et pean valikkursusel vaatama mingit sellist filmi millest oleks ka raamat kirjutatud ja see film tuli mul kõige esimesena meelde. Ma olen seda filmi paar aastat tagasi näinud aga siis ma väga ei keskendunud sellele ja ei saanud ka aru. Nüüd, kui seda vaatasin siis oli kõik arusaadav ja selge. Eesti filmi kohta on see väga hästi tehtud ja tõsiselt huvitav. Olen lugenud ka seda raamatut ja võin julgelt öelda, et see oli esimene raamat mu elus mida ma huviga olen lugenud. Ma olen alati eelistanud filme raamatutele  aga seekord oli raamat palju huvitavam ja seal oli palju erinevusi võrreldes filmiga, mis tegi raamatu huvitavamaks. Filmi vaadates üllatas mind väga selle lõpp, sest lõpus tuli välja, et Rassi isa oli politseinik. Filmis olevad näitlejad olid ka väga tuntud. Võin öelda, et "Mina olin siin" tasub kindlasti vaadata. See on Eesti filmidest mu kõige lemmikum.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kes ma üldse selline olen?

Hei!  Minu nimi on Sander, käin siis Põlva Gümnaasiumis 11.L klassis ja olen 17 aastane noormees. Olen ise pärit Põlvamaalt, Eoste külast. Midagi erilist minu juures polegi, olen  täiesti tavaline koolipoiss. Hinded on korras, elus läheb väga hästi. Minu lemmikuks vabaajategevuseks on filmide vaatamine. Kõige rohkem meeldivad mulle märuli- ja õudusfilmid. Järgmised 10 nädalat kirjutangi ma teile filmide sisu kohta enda arvamusi, kui vaja siis ka kritiseerin. Miks ma üldse teen blogi? Ausalt öeldes, ma ei oleks ise blogi tegema hakanudki. Mul on kohustus gümnaasiumis eesti keele kursuse ajal seda teha ja siin ma nüüd olengi. Üritan kirjutada kõik väga arusaadavalt ja selgelt. Alati ootan ma teie kommentaare. Tänu Netflixi olemasolule on mul filmide vaatamine lihtsustatud, sest sealt ma leian alati väga huvitavaid filme endale  vaatamiseks. Kokkuvõtteks võin teile siis öelda, et siia hakkab tulema väga huvitavate filmide analüüse. Loodan et naudite seda blogi ja jääge laine...

Teine film (" The Taking of Deborah Logan ")

 "The Taking of Deborah Logan"      Teiseks filmiks, mis ma vaatasin oli 2014. aasta õudusfilm nimega "The Taking of Deborah Logan" ehk eesti keeles "Deborah Logani võtmine". Filmi režissööriks oli Adam Robitel.  Filmi trai ler       Mia, Gavin ja Luis olid meeskond õpilasi, kes soovisid luua dokumentaalfilmi Deborahist, eakast naisest, kellel oli Alzheimeri tõbi. Deborah oli vastumeelne filmimisele, kuid nõustus projektiga pärast seda, kui tütar Sarah tuletas talle meelde, et neil oli raha vaja, et majast mitte ilma jääda. Filmivõtete ajal rääkisid Sarah ja Deborahi varasematest aastatest, kui  Deborah töötas otsakorral oma enda automaatvastaja ärikeskuse operaatorina. Kui võttegrupp filmis tema igapäevaelu, hakkas Deborah käituma järjest veidramalt. Tema isiklik arst dr Nazir väitis, et Alzheimeri tõve agressiivse vormiga inimese jaoks oli see väga normaalne. Asjad muutusid pingelisemaks pärast seda, kui Luis ja Gavin salvest...